Foto: Getty Images
77. sünnipäevaks
Tegelikult on Udo Jürgens (76) tuntud kui mees klaveri juures. Nii on üllatav, et ta nimetab oma filmitud autobiograafilist romaani "Mees fagotina". Kuid kiiresti selgub: fagott on pronkskuju, mis päriti vanaisa isalt ja siis pojalt Udo Jürgensilt. See on liikuvate sündmuste tunnistaja: Vene revolutsioon, esimene ja teine maailmasõda, uus algus - ning mõõduka laulja Udo Jürgen Bockelmanni tõus meelelahutaja Udo Jürgensini. Kaheosalise filmi "Mees fagotiga" saate jaoks jutustab sõja, armastuse ja eluvigade maailmatäht. Kuju võiks neist ka rääkida. Kohtusime intervjuu maailmatähe Udo Jürgensiga :
Kõigepealt raamat, siis film tema perekonnaloo kohta. Miks? Udo Jürgens: Minu pere ei mängi selles filmis peaosa, vaid kahekümnes sajand, kõige hullumeelsem sajand, mida inimkond on kunagi kogenud. On hämmastav, et tänapäeva ajalugu kajastub ühes perekonnas: näiteks et mu vanaisa tõi Lenini Peterburi. Ja sarnased lood, mis on ajalooliselt suurepärased. Kaks sõda, kaks korda uus algus. Mis tunne on näha oma elu filmina? Udo Jürgens : Ma kartsin seda hetke väga. Kuid stseene nähes märkasin, et mu pisarad jooksid alla. See oli nii ehtne ja autentne. Olin nii puudutatud. See on jäänud tänapäevani. Nad olid sõja puhkedes viieaastased ... Udo Jürgens : Jah, ja Klagenfurti pommitati 48 korda. Ma ei unusta seda kunagi. Olen lapsena pidevalt kuulnud lendavaid ühinguid. Ja pommide krahh nii linnas kui äärelinnas ja tööstusettevõtetes. Kuidas sa oma hirmuga hakkama said? Udo Jürgens: Kui lennukid tulid, otsisin klaverilt heli ja selle kõrval levivat heli, sest lendurid lendasid moodustisena. Mu vanemad olid seda kuuldes šokeeritud. See kõlas päris. Kuid minu jaoks oli see nagu eneseteraapia. Lapsena olete te hirmul ja see oli minu viis sellega hakkama saada. Kuid - just nii hakkasin klaverit mängima. Nüüdsest on teil oma elus sügavaim suhe klaveriga. Filmis jätate seetõttu oma esimese sõbranna. Udo Jürgens: Kui soovite, oli Gitta minu esimene ohver, ilma et oleksin tahtnud teda ohvriks teha. Ma jumaldasin ja armastasin teda. Meil on täna veel ühendust. Ta andis mulle tagasi kirjad, mille ma talle kolm aastat tagasi kirjutasin. Kui nägin seda, mida ma 20-aastasena armastusekirjade jaoks kirjutasin, puudutas see mind uskumatult. Alles nüüd mõistsin, kui oluline see naine minu jaoks oli.
Mida tähendab "ohver"? Udo Jürgens: Vallanud ohverdab oma eraelu, ohverdab oma elukaaslasi, sest elab ainult sellel põhjusel, mida ta soovib luua. Omatud ei ole halvad inimesed, nad on vaid oma idee kinnisideeks. Nad ohverdavad asju, mis muudavad elu mugavaks ja mõtisklevaks. Ma olen lihtsalt nii kinnisideeks. Kas see on lahenenud? Udo Jürgens: Muidugi. Jõudsin asjadeni, mida soovisin saavutada. Kogu armastust, mis ühe inimese pea ja südame valgustas, nähakse elu jooksul erinevalt. Olen kogenud pettumust ja pettumust. Kuidas te nüüd selle aja peale arvate? Udo Jürgens: Kui oled noor, oled torm ja tung. Ja tormine ja tungiv inimene ei lähe mõistusega armastuse poole, vaid sukeldub kogu seiklusesse. Ma polnud kunagi truu. Kuid see oli minu elu. Tegin kindlasti vigu. Kuid kui ma poleks seda teinud, ei saaks ma elust laulda. Kas olete õnnelik, et see aeg on läbi? Udo Jürgens: Mul on ka hea meel, et noorena kogetud rahalised hädad on väljas. Meil pole midagi olnud ja kindlasti mitte pärast kaotatud sõda. Minu esimene auto oli vana VW Beetle, mille jaoks laenasin isalt 700 marka. Poole aasta jooksul pidin selle Hellerile ja Pfennigile tagasi maksma. Need oma lapsed maksavad tänapäeval midagi tagasi, seda pole enam olemas. Täna annad sooja käega ja see on ka hea. Kuid hea on ka see, et olete seda erinevalt õppinud.
Kas kahetsete midagi? Udo Jürgens: Ei. Kuid ma ei suutnud täita ootusi, mis mul noores eas olid. Tundsin end kiiresti, eriti suhetes. Järsku saate küsimusi nagu: “Kuhu te täna õhtul lähete?” Ma ei tahtnud selliseid küsimusi kuulda. Ma ei taha neid küsimusi täna kuulda. See tekitab muidugi probleeme. Otsus tuleb teha: kas ma abiellun ja saan klaveriõpetajaks - või jätkan hullumeelsuse elamist? Kuni te elate seda hullust? Udo Jürgens: Ma ei plaani kunagi kaua tulevikus. Ma tean ainult seda, et ma ei tee kunagi hüvastijätukontserti, ma ei kirjuta kunagi hüvastijätulaulu. Ma arvan, et see on saatuse jaoks kokteil. Kuni mul on jõudu ja soovi neid asju teha, muusikat teha, jätkan. Mul on hea meel, et sel viisil saan end lihvida ja kaunistada mitte ainult särava, vaid ka kibeda vanaduspõlvega, mis on kõigile raske.
