Aus intervjuu
Kahe aasta jooksul oli Dagmar Kolleri (71) elu täielikult alaealises. Kuid nüüd võib see olla esimene kord pärast abikaasa, kauaaegse Viini linnapea Helmut Zilki († 2008) surma, jälle sama rahulik nagu operetirollides. Tema raamat "Naiseks olemise kunst" aitas tal leinast üle saada.
Kas lähed ikka oma mehe hauale? Dagmar Koller: Mitte nii sageli kui varem. Olen seal olnud üle kahe aasta iga päev. Sellest on minu jaoks peaaegu saanud teine kodu. Läks kolm tundi, kolmveerand tundi edasi-tagasi. Lähedal on ka minu ema haud. See on minu sügavat kurbust tunduvalt suurendanud. Neid ei ilmunud õigeks ajaks ... Dagmar Koller: Olin pool aastat hääletu. Alles siis, kui andsin kõik oma ilusad kingad tema aednikule, läksid asjad paremaks. Alles siis, kui lahti lasin, oli hääl tagasi. Kuidas sa põhja alt välja said? Dagmar Koller: Kui Viini linnapea lord mõni aeg tagasi ametisse Staatsoperi taga asuva Helmut Zilki väljakuga, teadsin: ma ei saa enam oma abikaasale rohkem au anda. Hakkasin välja minema. Mul on nüüd hea meel olla inimeste seas ja esineda uuesti. Ma armastan nii väga. Mis juhtub, kui tuled pärast selliseid õhtuid üksi koju? Dagmar Koller: Mu abikaasa ja mina rääkisime alati öösel iseendale, et mis tunne see oli - isegi kell üks. Ta rääkis mulle oma loengutest ja minust, millises stseenis oli aplaus ja müüdi välja. Nüüd tuleb üks inimene koju ja on väsinud ning mõtleb: kellele ma peaksin seda nüüd edastama? See on nii tühi. Kas raamatu kirjutamine aitas teid? Dagmar Koller: Jah. Esiteks peaks see olema raamat sellest, kuidas minu leinast üle saada. Kuid oma päevikuid läbi vaadates pidin ma kohutavalt nutma. Mõtlesin: ma ei saa leinast rääkida. Kuid minu kaasautor naeris alati palju lugude üle, mida ma austajatega kogesin. Ja siis mõtlesime: kirjutame raamatu meist, naistest ! Olen olnud laval 50 aastat ja olen alati andnud inimestele rõõmu koju minna.
